You`re the right kind of wrong... And I didn`t lose my mind - it was my own to give away.

Nii. Hetkel oli mul käsil tõsine kodukoristus ja kuna ma põranda kuivamise tõttu olen nii või naa diivanile pagendatud, siis võtan selle kirjutamise kah nüüd ette, küll lubatust päev hiljem, aga ma usun et keegi pole sellest püsivaid kahjustusi saanud. Et siis meie eepos jäi pooleli ilmselt laupäevahommikuste sündmuste juures:
Noh, päev oli selline täiesti tavaline muidu ja oh imet! Lõpuks pakkisimegi asjad kokku ja Santtu auto peale ja minek. Ausõna, uskumatu. Loodusreostus oli muidugi kohutav - auto võtab 30 l/100 ja sellega ühte hobust vedada... Noh, midaiganes...
Võistluspaika jõudsime suht vägaväga vara ja koht ise kujutas tegelikult endast hiiglaslikku hipodroomi. Noh, saime süüa ja niisama ringi imbuda ja päikest võtta ja Santtule õunamahla sisse joota (kuna ta muidu vett ei joo...). Ehkki Annu seda iga hinna eest üritas varjata, oli ta tegelikult närvis, mis oli üsna naljakas. Noh, temal viimane võistlus poolteist aastat tagasi ja Santtul kaks. Et siis tegime ajalugu. Üldiselt ei märganud erilist vahet Soome ja Eesti võistluste vahel. Ütleks, et Eestis kohati v-o korraldus tiba parem ja Soomes jälle soojendusplatsil inimesed palju viisakamad. Vahepeal saime uudiseid, et Turus oli plats 15 cm vee all olnud ja äikest ja vihma ikka korralikult. Noh, meie nautisime selle asemel päikest. Ahjaaa, õnnitlused kruum-Reltsule, Ebbe`l oli hästi läinud :)
Mida veel märkasin, et Soomes on käes see, mis natuke juba Eestis kah toimumas. Inimestel on raha osta häid hobuseid, nii et 120-s on pooled võistlejad sellised, kes sellisteks radadeks tegelikult veel valmis pole. Hirmus.
Noh, vahepeal oli Annu veendunud, et nüüd Santtu lonkab, sest astus kivi peale. No midaiganes.
Imelisel kombel sõitis Annu 130 kah, seal sai aja eest, aga muidu oli isegi kobedam kui 120. Siis pakkisime asju ja hoidusime ühe TÕSISELT veidra mehe eest, kes meie auto kõrval seisis ja lihtsalt VAHTIS. See oli tiba hirmus. Ja kuna Soomemaa on paraku hirmus suur, siis koju jõudsime miski ühe paiku. No ok, vahepeal tee peal parkisime auto ABC`sse ja käisime söömas, aga ikkagi... Annu imbus siis koju magama ja meie jäime asju lahti pakkima.
Ja kes oli see õnnelik, kes järgmisel päeval ÜKSI tööl oli? Ausõna, hull zombie oli olla. Võeh. Ja muidugi pidi kõik loomad maastikule minema, nii ma siis rassisin üksi. Santtu ajaks olin nii läbi, et jäin tema seljas magama. Nagu päriselt. Õnneks ainult mingi 5 sammu tukkusin, aga ikkagi!!!
Edasi midagi huvitavat ei olnud, kella 20 paiku imbusin juba ruttu-ruttu magama. Ahjaa, üks asi oli, mis mind tiba närvi ajas. Ehk siis Annu nõudis, et Santtu selle kivijama tõttu kolmepäevase Ponstan Forte kuuri saaks. Kes ei tea, siis see on üsna tugev valuvaigisti. Et siis nagu MIDA? Me Lindaga küll kahtlustame, et see kivi oli lihtsalt ettekääne. Et siis ma saan veel kuidagi aru, et 140-150 loomad stabiilselt valuvaigisteid täis topitakse, et okei, MINGIGI point on sellel. Aga kui loom peale 130 parkuuri hüppamist kah siuksed rohud peale saab, siis... Noh, midaiganes. Või nagu me Lindaga väljendume, kui meie teistmoodi arvame - "What do WE know...".
Eile olin kah veel tööl, tegelikult oli hull positiivne, kuna olime kahekesi Lindaga. Lõuna paiku viisime siis Santtu ja Teddy füsioterapeut Tuula juurde, kes on lihtsalt tõsiselt määdsik nagu. Ma tõesti tahaks kah mõnel alal niiiiiiiii hea olla. Igal juhul ta siis näppis neid siit ja sealt ja tulemusena nt. Santtu liikumine nii umbes kaks korda parem lõpus. Heh, järgmised ajad saime kah, aga kuna ta on nii nõutud ja stabiilselt reisib üle terve maailma olümpialoomi kah töötlemas, siis peab ajad vähemalt 5 kuud ette kinni panema. Päris hea...
Siis imbusime ratsutama ja Juhan oli selline mittevägahea, aga ka mitteväga halb. Jälle oli naljakas, kui see praktikant-Katri teda imetlemas käis ja siis mulle sada aastat rääkis, kui hästi John jooksis. Hehh, sel hetkel kui tema nägi, oli loom ikka korralikult krampis jne. Õuvell. Tegelikult ma eile mõtlesin, et masetseda pole küll mõtet - kahe nädalaga jookseb ta traavis juba hästi ette alla ja galopis on kah suund õige. Et siis vähem masetseda.
Ja jõudsimegi tänaseni. Noh, saksa-onu tulekuni on nüüd täpselt nädal!!! Üldiselt oli mul vaba päev ja midagi erilist ei olnud. Käisin jooksmas, aga täna ei olnud ikka absoluutselt õhku, nii et üle pika aja olin suunitud vahepeal kõndima, sest MITTE MIDAGI ei olnud hingata. Ja sellele vaatamata oli koju jõudes ikka täiesti laip olla. Võeh. Ja siis ma sõitsin veel Johni kah, kes oli SUPERHEA. Täna jooksis galopis kah juba ikka vägaväga hästi. Ühtlasi sain oma "kui ma tunnen, et on hea, kas siis TEGELIKULT kah on hea" - kriisist üle. Nimelt Tiina tuli platsile, kui galoppi tegin ja oli pehmelt öeldes üllatunud, et John nii hea. Ikka nii umbes 4 korda mainis, kui hea ja lõdva ja "koos" ta välja näeb. Jehuuu! Tunne oli kah väga hea. Kui nüüd nii edasi läehb, siis varsti saan hakata säärt läbi sõitma, ilma et miskit krampiminemist toimub. Täna vasakule traavis juba sain millimeetri võrra säärt tugevamini kasutada, ilma et oleks kogu asi luhta läinud. Ja edasiajava märguandena säärt kasutades on kah juba positiivne, neljal juhul kuuest ei ehmata ära. Et siis sellised ülipositiivsed elamused olid täna. Kusjuures ma ei tea, kas ma olen maininud, aga meie viimase "galopikiirenduse" käigus ta lõhkus oma kapsli ära. Ja nüüd minu teine kapsel hõõrub vaesekesel (hobune teab, mis on hea - mingi närune USG ei kõlba, ainult Prestige või Kieffer vms sobib). Nii et nüüd ma olen ilma kapslita sõitnud ja tegelikult on see päris kasulik. Praeguses etapis tähendab see, kui ta suud lahti ajab, ainult seda, et ma olen midagi valesti teinud. Nii et väga hea indikaaator. Noh, ootame ja vaatame siis, äkki mingil hetkel peaks ikka tagasi panema, kui me kunagi mingi tõsisema töötegemiseni jõuame :)
Aga muud hetkel ei ole huvitavat ja ma parem lähen süüa tegema. :D