Nõrkus on inimlik ja pealegi uudishimu tappis kassi...

Trallallaaaa ja hoirasssaaa. Mis nüüd uut siis?
Eile ma usun, et midagi väga huvitavat ei olnud. Juhaniga tegin juba natuke volte kah. Kohutavalt paha oli. Aga siis imbusime veel Lindaga maastikule jne. See oli üsna positiivne. Ja mingid lapsevanemad jälle imetlesid Juhanit. Hih, kui naljakas :)
Pärast imblesin Tiina trenni. Mickiga, õh õudust. No vot see on hobune, kellega pole ikka mitte mingit sünki. Või noh, Tiina ütleb, et hästi ja väga hea jne, aga seda "õiget" tunnet ikka pole. Ühtlasi panin tähele, et temaga jääb parem ratse (Johniga jääb vasak) täiesti tühjaks. Huvitav, kas ma olen nüüd hakanud teistmoodi ratsutama ja see juhtub nüüd tihedamini sellepärast või ma sõidan lihtsalt nüüd niimoodi, et esimest korda ma MÄRKAN seda viga lihtsalt? Väga intrigeeriv küsimus, aga vastust pole ma suutnud veel välja mõelda. Nohjah.
Igaljuhul edasi siis. Täna oli vaba päev ja ma niisama lebotasin voodis ja blaaablaablaa. Siis mingil hetkel tuli Immonen Juhanit rautama. Ja kuna ta endiselt tahab, et ma igaks petteks kõrval oleksin, siis võtsin täna raamatu kaasa ja lugesin natuke Brat Farrarit niikaua. Ja mida ma märkasin, idioot nagu ma olen, siis, kui Juhan juba rautatud oli? Immonen pani siuksed rauad, kus ei olnud krihviauke :D Ega sellest tegelikult midagi pole, kuna mingitest võistlustest pole haisugi enne kaht kuud kindlasti ja meil siin peaaegu kõik võistlused liivaplatsil niikuinii, aga see oli liiga naljakas lihtsalt. Ma poleks selle pealegi tulnud, et sellist asja mainida :D
Nii. Ja siis tänase päeva huvitavaima osa juurde. Läksin siis Juhaniga välja ja otsustasin teha selle pika tunniajase teede-rännaku. Juhan käitus tegelikult väga-väga hästi, et kartnud ei autosid ega busse ega midagi. Postkastid natuke võtsid kõõritama. Ja no üks kord on enne kah juhtunud, et ta on selja tagant tulevat jalgratast kartnud. Aga ma mõtlesin, et see üks juhus lihtsalt. Noh, ratas nii kiire ja vaikne, et ta ei oska sellega lihtsalt arvestada. Ja no olin ma siis täna nii 500 m kaugusel tallist, kui selja tagant tuli viuhti!!!!! ratas. Ja Juhan võttis sellise galopi üles, mida ma olen elus isiklikult näinud teda tegemas kaks korda. Esimene kord oli, kui Pilts tema seljast üritas Reinule raha anda ja siis Juhan galopeeris nii 10 ringi maneežis ja pärast me koristasime nii veerand tundi Piltsu viiesajakrooniseid liiva seest :) Ja teine kord oli, kui ma ilma jalusteta tal seljas kõõlusin ja tulemusena seina peal maandusin ja 3 nädalat vigane olin. No seekord läks paremini. Üks jalus kadus ära, aga sain selle kohe tagasi. Muidugi, mingit kontrolli hobuse üle ei olnud ja nii me siis panime stiipligalopis mööda asfalti ja mägesid kodu poole. See on hämmastav, kogu asi kestis ma usun et maksimum minuti, aga selle tempo peal veel jõudsin veel mõelda, et vastu koplit ei saa teda keerata, lõhub ära ennast ja talliõues on autod, et peab ta lihtsalt kuidagi maneeži keerama, seal juba ok asjaga ja veel sadat asja. Aga hämmastaval kombel sain juba enne maneeži pidama. Jalad-käed kippusid tiba nagu värisema küll, muidu poleks veel midagi, aga oleks ta selle järsu mäe peal koperdanud... Teadmiseks mitte-ratsutajatele, et seda kõike võib kokku võtta sõnapaariga "amokki jooksma". Noh, igal juhul hobune oli korras ja nii ma läksin natukeseks maneeži, et liikumist kontrollida ja vaesekese närve rahustada. Ja nagu ka Pilts üles tookord - pärast on ta kohutavalt hea sõita. Äkki mingid mutrid loksusid paika või midagi :D
Igastahes ma seal natuke hölkkasin teda. Ja peeglist vaatasin, et täitsa hobune nägi välja. Mitte-nii-terasilmsed-vaatajad võiksid isegi arvata, ma usun, et super hobune on :)
Igaljuhul on ta suvekarvaga nii teistmoodi ja ilus. Või noh, minu silmale vähemalt :D
Eniveis selle jutu jätkuks, et nüüd ma kavatsen iga päev nii kell 15.30 olla valves seal meie talli juures ja KUI see rattur peaks veel korra samamoodi hobusest mööduma, siis ma ... !&%#¤%!!!
Noh, siis ma veel natuke söötsin ja tuunisin (Johni lakk ei suuda enam ÜLDSE otsustada, et kummal pool ta elab ja tahab hoopis PÜSTI kasvada. Ma otsustasin, et nii metslaseks teda ikka lasta ei saa ja nüüd ta peab järgmised kaua aega vahelduva eduga koolutuspatse kannatama).
Ja siis ma lasksin ennast kaasa viia Twilight`i maaniast. Jah, te lugesite õieti - ma ei olnud seda filmi enne näinud ega midagi. Silly me...
Noh, Annika imbus siis minu juurde ja tegime muuvi-õhtu. Kõige hullem oli hetk, kui ma alguses ei saanud ÜLDSE aru, et mida kõik räägivad, et see vend seal nii kena on ja siis poole filmi peal nagu enam ei olnudki nii arusaamatu see... Midaiganes, ausõna... Noh, olgu, on küll normaalne film ja PEALEGI on neil seal MUSE mängimas, nii et no ok... Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tahaksin isegi neid raamatuid lugeda, aga siis jälle rikkusin asja enda jaoks ära ehk siis külastasin Wikipeediat (ma tegin sama OC ja Grey anatoomia ja ...`ga ) ja kuna ma nüüd tean kõike, siis ma ei näe mingit vajadust ei järgmisi filme vaadata ega midagi. Noh, curisosity killed the cat ja nüüd jääb palju ressursse kulutamata. Pole paha.
Ja viimase asjana jõudsid Candy ja Donkey täna koju. Donkey saab endiselt mingeid ravimeid, ainult kanüül vahetati vist välja (ma pikalt ei uurinud, tahtsime Annikaga filmi edasi vaadata) ja Candyl on nüüd näos nii sügav auk, et selle vaatamine tekitas suht vastikustunnet. Iuuuu.
Ja egas muud midagi polegi, ma olen isegi siin tohutult palju trükkinud.
Ahjaa ja kuna Muse siin täna juba teemaks oli, siis Stockolm Syndrome on ikka endiselt vägaväga hea lugu. Parem kui Supermassive Black Hole, teadmiseks teile, Twilighti-fännid!