Blur - Parklife
Uskumatu, ma pole juba päris kaua aega midagi kirjutanud, aga no täna siis tuleb. Emmm...Neljapäeval ma mäletan, et midagi erilist ei olnud. Noh, otse loomulikult Annu oli ikka haige, nii et Siuntiosse minek jäi muidugi ära. Tänu sellele olime Annu tallis KOLMEKESI tööl. Uskumatu, kui positiivne. Saime talli puhastatud ja hobuseid ´tuunitud ja oma loomad kah sõidetud kõige krooniks. Tegime siis kolmekesi tunniajase maastiku. Jälle mööda uusi teid. Juhan, vaeseke, oli JÄLLE paanikas, kuna JÄLLE oli kõik võõras. Noh, kui sedaviisi jätkata, siis võib-olla ta nii kahe aasta pärast suudab maastikul käimist isegi lõdvestavalt võtta. Noh, positiivne see, et ei karda ta ei traktoreid ega autosid, isegi üle suure tee sai ilusti mindud. Õnneks ühtegi ratast muidugi vastu ei tulnud :)
Reedel oli mul vaba päev, nii et midagi huvitavat ei olnud. Juhanit sõitsin maneežis mäletamist mööda, kõige hullem ei olnudki. Lisaks veel Candy kohta uudised, et ilmselt sai talle see auk näkku ilmaasjata puuritud ja Valkeakoski kliinikus hoiti teda põhimõtteliselt niisama, ilma et midagi tehtud oleks. Ehk siis viimane arve tuleb nii 4000!!!!!!!!!! euri mitte millegi eest. Võite arvata, kui õnnelik Annu oli. Nii et ilmselt läheb Candy nüüd Hyvinkä kliinikusse nii järgmine nädal, siis saame äkki teada, mis tal TEGELIKULT viga on. Noh, kui tal ikkagi see seenhaigus, siis asi "positiivne"... Selline seen hakkab lõpuks hävitama peale lihaskudede ka luud. Ja üldiselt see nakkab inimesele, teisele hobusele mitte. Et siis lahe, me kas oleme juba lihasööjaseente poolt nakatunud või hakkame varsti tallis skafandriga ringi käima...
Positiivsete uudiste poole pealt veel niipalju, et Donkey läheb vist mingi silmaspetsi juurde Teivo kliinikusse (see meilt nii 30 kiltsa. Üldse ilmselt on nüüd nii, et Valkeakoskiga on vsjoo (ma kah vihastakse sellise asja peale), nii et ma kahtlustan, et meil hakkavad loomad käima kas Teivos või Hyvinkäl. Viimast varianti väldiks, see vähe liigne trippimine. JA SIIS sai Linda teada, et meie lähedal peaks elama mingi sakslasest kiropratiku-onu, kes pidi kah vägaväga hea olema. Nii et kui itaalia-onu nüüd lähiajal ei tule, siis üritame ilmselt selle saksa-onu kas kohale meelitada või talle hobused kusagile kohale viia. Kah positiivne, jääb Ypäjale trippimine ära. Või noh, tegelikult see on täitsa tore päevatöö - hobused auto peale, maha, auto peale, Annu kulul lõunat sööma ja koju.
Eile oli selline tavaline päev, ei midagi väga erilist.Õhtul olime Annu juures õhtust söömas, Pate oli kah seal. Ja kui tema ja Karppa kokku saavad, on vägaväga naljakas (no kui inimene paneb oma koera nimeks Jackass, siis kommentaare polegi vaja :D)
Täiesti lõpp, ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin, kui üldse. Oehh, noh üle ja ümber ei saa sellest, et Vahantas on töötanud kaks prostituuti, varas, pangaröövel ja mõrvar. Et siis töötajatega on vedanud. Ja toit oli jälle niiniihea, et me Lindaga võiksime küll iga õhtu Annu juures söömas käia, vastu ei oleks :) See seenesalat (parim, mida ma elus söönud olen, raudselt) ja see põdraliha ja see roheline salat ja... Oehhh.... Ütleme nii, et veini voolas kah suht korralikult ja iga klaasiga läksid jutud aina naljakamaks... Kella ühe paiku oli Karppa lõpuks sunnitud oma geographica tipica-veini välja kaevama ja no vot see oli küll üle mõistuse hea. Ma olen üsna kindel, et isegi minu issile oleks meeldinud.
No igaljuhul mingil hilisel ajahetkel jõudis iga roju ikkagi oma koju. Ma kangelaslikult üritasin natuke Euroviisu hindamist vaadata, aga no mitte ei köitnud, nii ma siis läksin pigem magama. Tegelikult umbes kahed hinded vist pidasin vastu. Noh, siiamaani pole aimugi, et kes võitis või kuidas Eestil läks. Aga kuna ma pole Eesti euroviisu-lugu isegi mitte kuulnud, siis pole vast hullu. Ma ei pea Eurovisiooni eriliseks rahvusliku tähtsusega ürituseks, mis on vajalik, et ennast eestlasena tunda või midagi.
Täna ei olnud üldises plaanis kah midagi erilist. Teddy suutsin lõpuks ometi niimoodi paika panna, et sai täiesti normaalselt pika ratsmega jalutada ja ei toimunud ei mingit venimist ega ka iga krõpsu peale tõmblemist.Oskab küll olla, kui vaja. Siis oli täna veel ajalooline hetk, jooksin esimest korda 5 km järjest, ilma 2 minutilise jalutuspausita. Minu kohta tubli saavutus igastahes.
Siis ma veel avastasin, et MINGID udused mälestused keskkooli matast ikka eksisteerivad. Annu tahtis mult täna hirmsasti ringi ümbermõõdu valemit ja ära sa märgi, peas oli. Ja isegi pii väärtuse suutsin meelde tuletada nii neli kohta peale koma. Nüüd muidugi Annu on veendunud, et ma olen miski geenius või midagi. Ehk siis ma kuulsin nii 4 korda et "ma TEADSIN, et sa mind aidata oskad". Õuvell. Las ta siis arvab, et ma eriti intelligentne olen...
Ja siis ma imbusin Juhaniga ratsutama. Noh, läksime Lindaga siis maastikule kah enne. Ja natuke traavisime mägesid
ja kõik oli tore, kuni Juhan otsustas teha Suur Põgenemine vol.2-e. Ei olnud lõbus. Nii ta siis leekis minuga koos ka kõige järsemast mäest alla ja aga kodu poole. Tegelikult sain suht ruttu tagasi ta, nii paarsada meetrit võttis aega ainult. Noh, lõpetasime siis katkise kapsliga (ta võiks lõpetada mu varustuse lõhkumise) ja murega, et kas Linda ja Hubert ikka ellu jäid. Jäid küll, nii et lõpp hea, kõik hea. Aga seekord ei olnud asi küll mitte mingis ehmatamises, lihtsalt mängis lolli. Pärast sõitsin platsi peal ja seal üritas paar korda veel sama asja pluss pukitada kah. Noh, tegelikult mul on ausõna hea meel, et ta nüüd sellist asja teha julgeb ja ennas hobusena tunneb. Hakkab äkki nüüd aru saama, et ratsutamine ei olegi nii stressi tekitav tegevus, vahest võib nalja kah teha. No selle käesoleva naljategemise-kombe peame muidugi välja juurima, see on nii mulle kui teistele ohtlik. Aga noh, kui hobune ikka läheb, siis mida mina, kärbes, seal seljas ikka teha saan? Peab mõtlema asja üle... Ja kuna me siis viimased päevad aga niikuinii galopisirgeid oleme harrastanu, siis tegin natuke galoppi kah. Ei olnud väga hull, aga hea ammugi mitte. Kõige vastikum on see, et nüüd, kus ma natuke juba töötan kah, tuleb vana probleem tagasi - mitte ei saa enam pika kaela peale, kui korra oled tööd teinud. Keerab ennast ratsme taha barankaks a`la ratsutaja H ja sealt ta välja saamine võtab oma 5-10 minutit jälle. Aga no loodame, et tulevikus hakkab asi kergemini käima.
Üldiselt on kogu elu hetkel selline positiivne. Annu on veendunud, et ma olen miski geenius ja üldse on ta kah kuidagi kahtlaselt tore. Või noh, ta on alati tore, aga hetkel on ta kuidagi KOLMEKORDSELT tore. Ja täna jälle ise pakkus, et millal ta Juhanit töötada saab ja... Veider, ma ütlen teile. Ja mina olen kuidagi tõusnud "igal-pool kasulik"-inimesest "ainult-Annu-hobused"-töötajaks. Mille koha pealt ma pole üldse kindel, et see mulle niiväga mokkamööda on - "with great power comes great responsibility" eksole. Noh, elame-näeme.
Teine tore asi on tegelikult see, et Anna ja Linda loomad kah nüüd siin on - palju toredam on koos sõitma minna või maastikule, kui üksi kusagil hobust töötada. Ja viimase asjan tundub, et Miia on kah natuke maha rahunenud. Annika pole talle enam ammu hammaste vahele jäänud igaljuhul. Või no võib-olla ta enam minu kuuldes ei räägi selliseid asju, see on kah võimalus. Igaljuhul hakkab tal järgmisest kuust puhkus, nii et siis on tema virinat nii või naa kuulda ainult neli päeva nädalas.
Ja siis ma veel mõtlen, et peaks oma Laulupeo-ketsid ära tellima ikka. Ja et tahaks Eragoni kolme osa lugeda hirmsasti. Aga no ma ei raatsi osta neid (mis siis, et see oleks hea investeering). Ja siis ma veel tahaks Amazon`st kaht raamatut hirmsasti aga no jälle ei raatsi ju. Ja kahtlemata on veel palju asju, aga ma ei jaksa enam trükkida. Adios!